Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/441

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Temporum’i[1] ja ma kinnitan teile, Malkin ei liikunud enne paigast, kuni ma selle suure raamatu olin vahetanud oma väikese palveraamatuga.“

„Uskuge, püha isa,“ ütles Ivanhoe, „mina ei taha teda mitte liigse raskusega koormata, aga kui ta minuga peaks tülli kippuma, siis seda halvem temale.“

Kuna Ivanhoe seda ütles, pani Gurth talle jalga paar suuri kullatud kannuseid, mis vastupuiklevale hobusele peagi võisid tõendada, et kõige parem on ratsutaja tahtmise järele teha.

Suuri ja teravaid kannuseid nähes, millega varustati Ivanhoe jalad, hakkas auväärt prior oma vastutulelikkust juba kahetsema ja hüüdis: „Armas härra, aga äkki tuleb mul meelde, et minu mära kannuseid üldse ei kannata. Parem oleks, kui te ootaksite, kuni ma lasen oma karjamõisa valitsejalt vaevalt tunni jooksul tema mära tuua, ka see on kahtlemata vaikne, sest tema veab talvel meile palju tulipuid ja ei saa põrmugi kaeru.“

„Tänan teid, auväärt isa, kuid mina jään teie esimese pakkumise juurde, sest Malkin tuuakse juba ukse ette. Gurth kandku minu varustust, ja mis minusse puutub, siis olge kindel, mina ei taha Malkinit mitte liiga vaevata, nagu ka tema ei peaks minu kannatust pingutama. Ja nüüd elage hästi!“

Ivanhoe astus kiiremalt mööda treppi alla, kui ta seda oma haava tõttu lootis teha, ja kargas sadulasse, et priori käest pääseda, kes nii kärmesti talle järele ruttas, nagu tema paksus ja aastad seda vähegi lubasid, kord Malkinile kiitust lauldes, sestsamast õpetades, kuidas temaga ümber käia.

„Tema on tüdrukule kui ka märadele kõige hädaohtlikumais aastais,“ ütles vanamees oma nalja üle naerdes, „sest ta käib ainult viieteistkümnendat.“

Ivanhoe, kel muudki teha oli kui oma hobuse peale mõelda, laskis priori juhatused ning naljad ühest kõrvast

  1. Aegade vili. Tõlk.

441