„Ja ometi,“ ütles munk, tehes jällegi endist alandlikku ja silmakirjalikku nägu, „ma ei tea, missugust karistust ma selle pühadust teotava hoobi eest peaksin kandma!“
„Vend, ära räägi enam sellest,“ ütles kuningas, „sest peale kõiki neid hoope, mis ma saanud paganailt ja uskmatuilt, ei pane ma Copmanhursti pühalt mungalt saadud hoopi enam mikski. Kuid mina arvan, mu aus munk, et parem oleks kirikule ja sinule endalegi, kui mina sulle luba muretseksin mungakuuest loobumiseks, nii et sa võiksid vabamehena meie isiklikku kaitseväkke teenistusse astuda, nagu sa olid tänini püha Dunstani altari teenistuses.“
„Mu laenuhärra,“ ütles munk, „palun kõige alandlikumalt andeks, lootes, et te mu vabandust tähele panete, kui ma ütlen, et teie ei tea, kui hirmsasti laiskuse patt minu üle võimust on võtnud. Püha Dunstan — olgu ta meile armuline! — seisab rahulikult oma nurgas, kuigi ma palvetamise unustaksin rasvase metspuki parast. Mõnikord jään ööseks kodust ära, mõni teab kuhu, aga püha Dunstan ei kaeba, tema on vaikne ja rahulik isand, nagu mõni puukuju kunagi. Kuid vabamehena oma kuninga ihukaitsjaks olla — au on kahtlemata suur, — aga kui peaksin sammukese kõrvale kalduma kuhugi mõnd leske trööstima või metslooma tapma, siis oleks kohe: „kus on see preesterpeni? Kes on Tucki näinud? See mungakuuest tulnud kelm hävitab rohkem metsloomi kui kogu maa või — ta jookseb igale pelglikule emahirvele järele.“ Lõpuks ma palun, mu hea laenuhärra, jätke mind nõnda, nagu te mu leidsite, või kui te mind tahate lasta oma lahkuse osaliseks saada, siis nimetage mind Copmanhursti püha Dunstani mungaks, kes tänulikult vastu võtab pisemagi annetuse.“
„Mõistan,“ ütles kuningas, „ja pühal mungal peab minu jahiloomadest Warncliffe metsades osa olema. Kuid pane tähele — igaks aasta-ajaks määran sulle ainult kolm pukki, aga kui need kolm tapetut kolmekümmet mitte ei vabanda, siis pole ma kellegi kristlik kuningas ja tõsine rüütel.“
455
