Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/477

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


võtta; suurem hulk jäi trepile ja kuulis ainult puudulikult majahärra jutustust, andes seda edasi allapoole veel puudulikumalt, nii et kui jutustus viimaks alla hoovi jõudis, siis ta enam sugugi tõega kokku ei käinud. Athelstane jätkas aga oma lugu nõnda:

„Leides oma ahela obadusest vabastatuna, hakkasin ma mööda treppi ülespoole ronima, nii hästi kui seda suudab nälginud ja raudu kandev inimene. Kaua kobasin ma ümber, kuni viimaks kuulsin lõbusat ringmängu-viit kuskil ruumis, kus auväärt köster kellegi hallikuuelise, sasiskulmulise ja laiaõlalise venna seltsis, keda ennemini võis mõneks vargapoisiks kui vaimulikuks arvata, kuradimessi pidas. Mina murdsin nende juurde sisse ja minu surnuriided ning minu ahelate kõlin andis mulle ennemini sealt- kui siitilma ilme. Kui ma aga köstri rusikaga maha virutasin, andis teine, see kannukaaslane, mulle oma hirmsa võitluskepiga hoobi.“

„See pidi küll meie vend Tuck olema, krahvi lunastusraha nimel,“ ütles Richard Ivanhoele.

„Olgu ta või vanakuri ise,“ ütles Athelstane. „Õnneks ei tabanud ta märki ja kuna mina temaga käsitsi tahtsin kokku minna, andis ta päkkadele valu ja põgenes. Mina ei viivitanud enam ka iseoma päkkasid vabadusse saatmast võtme abil, mille ma võtsin köstri vöölt, ja ma oleksin ta pealuu võtmekimbuga purustanud, kui mul mitte meelde poleks tulnud see pasteet ja viin, millega see võrukael mind vangikeldris oli suurustanud. Nõnda andsin talle ainult paar parajat võmmu ja jätsin ta põrandale lamama, pistsin pisut küpsist ja tinast viinapudeli tasku, mida auväärt vennad omal hea olid lasknud maitsta, läksin talli, leidsin sealt eraldatud osast iseoma parema ratsahobuse, keda hoiti nähtavasti abti tarvitamiseks, ning kihutasin siia nagu looma jalad vähegi võtsid. Naised ja mehed põgenesid minu eest igal pool, sest kõik pidasid mind tondiks, seda enam et ma oma näo varjamiseks surnulina üle pea tõmbasin. Mind poleks mu enda lossigi sisse lastud, kui mind poleks peetud selle veiderdaja kaaslaseks, kes lossi hoovis oma isanda matusele ilmunud inimesi lõbus-


477