tab. Mina arvan, piduülem pidas mind teatud osa mängijaks ettekantavas jandis ja nõnda pääsin ma väravaist läbi ja tõttasin kõige pealt oma ema juurde, kus ma pisut hamba alla sain, ning tulin siis kohe teid vaatama, mu suursugune sõber.“
„Ja teie leiate mu valmina jätkama meie endisi au ja vabaduse kavatsusi,“ ütles Cedric. „Mitte kunagi ei hämardu enam nii õnnelikku hommikut suursuguse Saksi tõu vabastamiseks kui on seda lähem.“
„Ära räägi mulle kellegi vabastamisest,“ ütles Athelstane, „hea et ma isegi vabaks sain. Rohkem mõtlen ma selle kelmi abti karistamise peale. Tema peab Coningsburghi lossi tornitipul kõlkuma oma ametikuues ja mantlis ja kui trepid on tema rasvase keha tarvis liiga kitsad, siis lasen ma ta väljastpoolt üles vinnata.“
„Aga, mu poeg,“ ütles Edith, „mõtle ometi tema püha ameti peale.“
„Mõtelge minu kolmepäevase paastumise peale,“ vastas Athelstane; „mina nõuan nende kõigi verd. Front-de-Boeuf põletati palju väiksema üleastumise pärast elusalt ära, sest tema andis oma vangidele hästi süüa, ainult supi sisse pani pisut liiga küüslauku. Aga need silmakirjalikud ja tänamatud orjad, kes nii sagedasti kutsumata mulle mu laua ääres süües meelitusi öelnud, kuna nad ise minule pole annud ei suppi ega küüslauku, nemad peavad, maksku mis maksab, Hengisti hinge nimel surema!“
„Aga paavst, mu suursugune sõber,“ ütles Cedric.
„Aga saadan, mu suursugune sõber,“ vastas Athelstane; „nemad surevad ja mitte sõnagi enam sellest. Oleksid nad kas kõige paremad mungad ilmas, ilm elab ilma nendeta edasi.“
„Häbi, suursugune Athelstane,“ ütles Cedric, „ära unusta ometi nende viletsate pärast hiilgavat tulevikku, mis sul ees seisab. Ütle ometi sellele normanni vürstile, Richard Anjoule, et kuigi ta on lõvi südamega, ometi ei pea ta ilma võitlu-
478
