ma räägin, kaob silmapilk mu häält kuuldes! Kuid mis aitab sellest rääkimine! Tulge, mu sõbrad, kes te veel järele olete jäänud, lähme pidusaali, et veel rohkem kaduma ei läheks. Loodan, et saal nüüd nõnda on varustatud, nagu vana Saksi ülimuse suripidu seda nõuab, aga kes teab, kui me kauemini viivitaksime, kas siis saadan ka toiduga minema ei lenda.“
Neljakümnekolmas peatükk.
Kui oleks Mowbray patt nii raske rinnas, |
Meie jutustuse tegevusala pöördub nüüd jällegi Templestowe lossi ette, kus mängitakse Rebekka elu ja surma küsimuse verist mängu. Siin oli müra ja elu, sest ümberkaudsed elanikud olid siia kui kirikulaadale või mingisugusele maapidule kokku voolanud. Aga tungiv soov vere ja surma nägemiseks pole omane mitte ainult sellele pimedale ajajärgule, kuigi selleaegsed kahevõitlused ja üldised turniirid inimesi harjutasid verist mängu vaatlema, kus üks võitleja langes teise käe läbi. Isegi meie päevil, mil kõlblust paremini mõistetakse, tõmbab mõni hukkamõistetu surmamine, rusikavõitlus, kaklemine või käredate reformaatorite koosolek ikka palju pealtvaatajaid kokku, kuigi see neile enestele hädaohtlikuks võib muutuda ja kuigi neil asja vastu pole muud huvi, kui aga uudishimu näha, millega see küll lõpeb ja kas päevakangelased on tulikivid või sõnnikuhunnikud, nagu mahlakas keeles öeldakse.
Sellepärast rippusid siis väga paljude silmad Templestowe pretseptooriumi väravail, et tunnistajaiks olla õudsel rongikäigul, kuna veel suurem rahvahulk lossile kuuluva turniiriplatsi ümber oli kogunenud. See piiratud paik asus lossi
481
