„Mehiselt ja õieti on see sündinud, ütles suurmeister. „Mina tunnistan tüdruku vabaks ja süütuks. Langenud rüütli sõjariistad ja keha on võitja meelevallas.“
„Mina ei taha temalt ta sõjariistu röövida,“ ütles rüütel von Ivanhoe, „ega tema keha häbistada, sest tema on ristiusu eest võidelnud. Jumala käsi on teda täna tabanud, mitte inimese jõud. Kuid tema matusepaik olgu eraldatud, nagu sellele kohane, kes on surnud ülekohtuse asja eest võideldes. Ja mis tüdrukusse puutub…“
Tema sõnad katkestas hobukapjade müdin, mis lähenes ruttu ja suure jõuga, nii et maapind värises, ning must rüütel kihutas võitlusväljale. Teda saatsid paljud sõjariistus mehed ja mitu täiesti varustatud rüütlit.
„Jäin hiljaks,“ ütles ta ringi vaadates. „Mina valisin Bois-Guilberti iseenda jaoks. Ivanhoe, oli see hea, et sa nõnda riskeerisid, kuna sa ise vaevalt sadulas istud?“
„Mu laenuisand,“ vastas Ivanhoe, „taevas on selle uhke mehe oma ohvriks võtnud. Tema polnud väärt nõnda surema, nagu teie seda määranud.“
„Rahu olgu temaga,“ ütles Richard aineti korjust silmitsedes, „kui see nii pidi olema; tema oli vapper rüütel ja suri oma terasvarustuses täielikus rüütellikkuses. Kuid meie ei tohi aega raisata. Bohun, täida oma kohust!“
Üks rüütel astus kuninga kaaslaste seast ette ja kätt Albert de Malvoisini õlale pannes ta ütles: „Mina areteerin su riigi-äraandmise pärast.“
Seni oli suurmeister niipalju sõdureid nähes imestanult vaikinud. Nüüd ta ütles:
„Kes julgeb Siioni templi rüütlit tema oma pretseptooriumi piirkonnas ja suurmeistri juuresolekul areteerida ja kelle käsul sünnib see julge auhaavamine?“
„Mina teen seda,“ vastas rüütel, „mina, Heinrich Bohun, krahv von Essex, Inglismaa lord suurkonnetaabel[1].“
- ↑ Umbes: marssal. Tõlk.
494
