Londonis kuningakojas rääkima, ja vaenlus normannide ning saksilaste vahel näis täiesti kaduvat.
Teisel hommikul peale seda õnnelikku abielu teatas toatüdruk Elgitha oma käskijannale lady Rowenale, et keegi neiu palub tema jutule, mis peaks sündima ilma tunnistajateta. Rowena imestas, viivitas, sai uudishimulikuks ja andis viimaks käsu neiut sisse lasta ning kõiki toast lahkuda.
Võõras astus sisse: suursugune ja käskiv välimus, elegantne ja majesteetlik kuju, mida tema pikk valge loor ennemini pisut varjas kui kattis. Tema teguviis oli aupaklik, kuid vähemagi kartuse või meeldida püüdmise varjuta. Rowena oli alati valmis teiste nõudmisi ja nende tundmusi arvestama. Tema tõusis üles ja tahtis oma kena külalise istuma paluda, kuid võõras vaatas Elgitha poole ja avaldas jällegi soovi ainult leedi Rowenaga rääkida. Vaevalt oli Elgitha vastu tahtmist toast lahkunud, kui kena külaline leedi von Ivanhoe ette ühele põlvele langes, oma käed otsaesisele surus, pea põrandale langetas ja Rowena vastuseismise peale vaatamata tema tikitud kuuepalistust suudles.
„Mis see tähendab, leedi,“ küsis Rowena üllatatult, „või miks avaldate minule nii haruldast austust?“
«Sellepärast, leedi von Ivanhoe,“ ütles Rebekka tõustes ja tagasi võites oma hariliku auväärilise rahu, „et ma teile ilma vähemagi etteheiteta arvan võima oma õigustatud tänu avaldada, mida ma võlgnen Wilfred von Ivanhoele. Mina olen — andke andeks mulle mu julgus, teid austada oma isamaa kombe kohaselt — mina olen see õnnetu juuditüdruk, kelle heaks teie abikaasa oma elu Templestowe võitlusväljal kaalule pani.“
„Neitsi,“ ütles Rowena, „Wilfred von Ivanhoe on seega ainult vähesel määral seda väsimata hoolsust tasunud, mida sina tema haavade ja õnnetuste vastu üles näitasid. Ütle, on ehk veel midagi, milles tema või mina sulle abiks võiksime olla?“
„Ei midagi,“ vastas Rebekka rahulikult, „andke talle ainult minu tänulik „ela hästi“ edasi.“
502
