Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/501

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


gate vastu, siis õõnestas seda esiteks see, et ta võimatuks pidas neid Inglismaalt ära ajada, missugune tõekspide alamais alati truudust kasvatab de facto kuninga vastu, ning teiseks — kuningas Richardi isiklik tähelepanelikkus, kellele Cedricu iseloomu lihtsus meeldis ja kes, kui Wardouri käsikirja keelt jälgida, suursuguste saksilastega nõnda ümber käis, et enne kui külaline seitse päeva hoovipidustustel oli mööda saatnud, andis ta oma hoolealusele Rowenale ja oma pojale Wilfred von Ivanhoele luba abiellu astuda.

Meie kangelase laulatus sündis isa heakskiitmisel ühes kõige suurepärasemas ja ülevamas templis — Yorki peakirikus. Kuningas ise oli kohal ja see viis, kuidas ta siin ja mujal rõhutud ja tänini alandatud saksilastega ümber käis, andis neile kindlama lootuse nende õiglaste nõudmiste täideminemiseks, kui nad seda oleksid võinud loota kindluseta tagajärgedega kodusõjast. Ka kirik avaldas kogu oma toredust ja pidulikkust, mida Room alati on osanud heade tagajärgedega tarvitada.

Gurth, toredasti riietatuna, saatis kannupoisina oma noort isandant, keda ta nii ustavalt teeninud. Suurmeelne Wamba sai uue mütsi ühes toredate hõbekuljustega. Wilfredi hädaohtudest ja õnnetustest osavõtjatena jäid nad, nagu nad õigusega võisid loota, tema kaaslasteks ka õnnepäevil.

Peale nende koduste inimeste ülendas seda pulmapidu suursuguste normannide ja saksilaste osavõtmine, kes ühinesid alamate seisuste rõõmuga, sest need nägid selles abielus rahupanti kahe vaenulise rahvatõu vahel, kes sest saadik tõepoolest nõnda kokku on sulanud, et nende eraldamine täiesti võimatu. Cedric nägi oma elupäevil selle ühinemise täielikkusele lähenemist, sest kuna ju mõlemad rahvad vastastikku abiellu astusid ja seltskondlikult läbi käisid, kaotasid normannid pikkamisi oma halvakspanu ja saksilased oma maameheliku lihtsuse. Aga alles Edward III ajal[1] hakati segakeelt, mida nimetame praegu inglise keeleks,

  1. XIV aastasajal. Tõlk.

501