Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/52

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Juudi-koer,“ kostis tempelhärra suust, „peaks püha haua kaitsjale lähenema!“

„Tõepoolest,“ ütles Wamba, „mulle näib, nagu armastaksid tempelrüütlid juutide pärandust rohkem kui juute endid.“

„Rahu, auväärt võõrad,“ lausus Cedric, „teie vastuseismine ei peaks minu võõrussõprust piirama. Kui taevas kogu kangekaelset uskmatut rahvast rohkem aastaid on võinud kannatada kui võhik lugeda oskab, siis suudame ka meie ühe juudiga ometi mõne tunni läbi saada. Kuid mina ei sunni kedagi ühes temaga sööma või temaga kõnelema. Andke talle eraldi laud ja suupiste, kui mitte,“ tahendas ta naeratades, „turbanitega varustatud võõrad valmis pole teda oma seltsi võtma.“

„Härra franklin,“ ütles tempelrüütel, „minu saratseenlikud teendrid on ustavad muhameedlased ja need põlgavad juute nagu kristlasedki.“

„Noh, tõepoolest,“ ütles Wamba, „mina ei mõista kuidagi, mispoolest küll Muhamedi ja Termagaunti[1] kummardajad millalgi Jumalast valitud rahvast paremad peaksid olema.“

„Tema peab sinu juurde istuma, Wamba,“ ütles Cedric, „narr ja kelm hakkavad hästi kokku.“

„Narr ehitab omale kelmi vastu kaitsevalli,“ vastas Wamba suitsutatud singi jätist üles tõstes.

„Tasa,“ ütles Cedric, „ta tuleb juba.“

Puuduliku viisipärasusega sissetoodult lähenes pikk ja kõhn vanamees, kes alaliste kummardustega hulga oma loomulikust pikkusest kaotanud, kartlikult ja viivitades alumisele lauaotsale. Tema näojooned olid teravad ja korralikud, nina kongus ja silmad läbitungivalt mustad; tema kõrget kortsus otsaesist ja pikki, halle juukseid ning habet oleks võidud ilusaks pidada, kui nad mitte poleks olnud tunnuseks teatud

  1. Paganliku jumaluse nimetus keskaja lauludes. Tõlk.

52