asi korraga valdas, ei pannud suguvendade kohta rõõmusõnumit kuuldes oma võõra meelepaha ja segadust tähele. „Mina annaksin sulle selle kuldse käevõru, palverändaja,“ ütles ta, „kui sa võiksid mulle nende rüütlite nimed öelda, kes nii vapralt kena Inglismaa au kõrgel hoidsid.“
„Seda teen ma hea meelega,“ vastas palverändaja, „ja ilma tasuta, sest minu tõotus takistab mind mõni aeg kulda puutumast.“
„Mina kannan seda käevõru teie asemel, sõber palverändaja,“ ütles Wamba.
„Esimesena au kui ka sõjariistade, kuulsuse kui ka koha poolest ilmus vapper Inglise kuningas Richard,“ ütles palverändaja.
„Mina annan talle andeks,“ ütles Cedric, „mina annan talle andeks tema põlvnemise vägivaldsest hertsogist Wihelmist.“
„Krahv von Leicester oli teine,“ jätkas palverändaja, „sir Thomas Multon von Gilsland oli kolmas.“
„See vähemalt on saksi verd,“ hüüdis Cedric rõõmsalt.
„Sir Foulk Doilly neljas,“ jätkas palverändaja.
„Samuti saksilane, vähemalt ema poolt,“ tähendas Cedric, kes kõige suurema põnevusega kuulas, vähemalt osaltki oma põlgust normannide vastu unustades kuningas Richardi ja tema saarlaste triumfi jälgimisega. „Ja kes oli viies?“ küsis ta.
„Viies oli sir Edwin Turneham.“
„Puhastverd saksilane, Hengisti hinge nimel!“ hüüdis Cedric. „Ja kuues?“ jätkas ta põnevalt, „kuidas oli kuuenda nimi?“
„Kuues,“ ütles palverändaja viivitades, nagu meelde tuletades, „kuues oli vähema kuulsusega ja madalamast soost noor rüütel, keda vähem abiks kui arvu täienduseks teiste sekka oli võetud — aga tema nimi on mul mälestusest kadunud.“
„Härra palverändaja,“ ütles Brian de Bois-Guilbert põlglikult, „see tehtud unustamine tuleb liiga hilja, kui et ta
57
