Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/6

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


kaugesse ja romantilisse keskaja pimedikku. Kodumaa kirjanduses pidid Walter Scotti kalduvusi mõjutama niisugused tooted, nagu piiskop Percy „Reliques of Ancient English Poetry“ ja Robert Burns’i (1759—1796) laulud.

Koolis oli Walter Scott keskpärane õppija ja kreeka keeles olid tema edusammud sedavõrt viletsad, et talle „kreeka puupea“ (Greek blockhead) nimetus osaks sai. Aga kui ümberkolajal ja tublil kaklejal oli tal kogu linnas laialdane kuulsus ning koolivendade seas tunti teda hea jutustajana. Kõige selle tõttu ei julgenud talle keegi seda hiilgavat tulevikku ennustada, mis talle osaks langes. Juba kolmeteistkümne­aastaselt läks ta ülikooli õigusteadust õppima. Õpitöö kõrval luges ta läbisegi kõike, mis kätte sattus, nii et kui ta hiljemini räägib ühest oma romaanikangelasest nagu tüürita laevast raamatute merel, siis seda väga hästi ka kirjaniku enda kohta võiks öelda. Paar aastat peab ta õppimises vahet, töötades oma isa kontoris, 21-aastaselt aga lõpetab ta ülikooli ja asub advokaadina ametisse, tarvitades vaba aega saksa, prantsuse ja itaalia keele õppimiseks. Oma elukutse kõrval on ta advokaatide raamatukogu hoidja ja kodulinna ülikooli vanade rahade kogu korraldaja. 1797. a., mil kardetakse prantslaste maandumist, astub ta vabatahtlikult ratsaväkke, rahuldades muu seas ka oma alatist reisimistungi, sest maast madalast on tal tarvidus kas üksi või ühes kaaslastega mööda mägesid ja orgusid ümber kolada, kõike oma silmaga näha ja koha peal tundma õppida, millega on ühendatud mõni ajalooline mälestus või muinasjutt. Eelnimetatud aastal astub ta ka abiellu.

Oma kirjanduslikku tegevust alustab W. Scott 1799. a. saksa kirjanikkude Bürgeri („Leonore“ ja „Die Wilde Jagd“) ja Goethe („Erlkönig“ ja „Götz von Berlichingen“) tõlkimisega. Wiimasena nimetatud teose mõjul katsub ta näidendi kirjutamisega õnne (The house of Aspen). Sama aasta lõpul saab ta Selkirkshires ülemaks krahvkonna kohtunikuks (sheriff) ja pääseb seega seni valitsenud majanduslikust kitsikusest. Pealegi jätab amet talle palju vaba aega ja seda tarvitab ta ümbruskonna tundmaõppimiseks ning vanade rahvalaulude korjamiseks, mis ilmuvad 1802./3. aastal kolmes köites (Minstrelsy of the Scottish Border). Peale seda, kui ta 1804. a. ka roomaaniga (Sir Tristrem) katset teinud, avaldab ta 1805. a. oma esimese seotud kõnes kirjutatud jutustuse (The lay of the last Minstrel), mis leiab suurt tähelepanu. Sellele esimesele järgneb 1817. aastani veel seitse lugulaulu ja lugejate vaimustus on esiotsa aasta-aastalt aina kasvamas (Marmion, The Lady of the Lake, The Vision of Don Roderick, Rokeby, The Bride of Triermain, The Lord of the Isles, Harold the Dauntless). Alles hiljemini, kui kirjanik kordamise kartusel kodumaa aineist siirdub välismaalistele, jaheneb lugejate süda. Vaimustuse haripunktina märgitakse 1810. a., mil ilmus tema kolmas lugulaul (The Lady of the Lake). Huvi viimsete teoste vastu kahaneb ka selle tõttu, et


6