kirjanduspõllule ilmub oma esiteostega Byron, kelle kui luuletaja üleolekut W. Scott otsekoheselt ja puhtsüdamlikult tunnustab. Nõnda loobub ta seotud kõnest ning pöördub jutustava proosa teele ja siin ongi ta loonud need teosed, mis on tema kui kirjaniku elavana alal hoidnud kuni meie päevini ning seda mitte ainult oma kodumaal, vaid ka kaugel väljaspool selle piire. Juba algusest saadik tõlgitakse tema ajaloolisi romaane paljudesse keeltesse ja igal pool katsutakse tema eeskujul õnne ajalooromaani alal, kuid enamasti ikka halvemate tagajärgedega, kui selle romaaniliigi looja ise suutis. Tema esimene romaan (Waverley) ilmus a. 1814 anonüümselt ja järgmiste teoste kirjutajana nimetati „Waverley autor“. Nõnda kestis see 1827. aastani, mil Walter Scott „Suure Tundmatu“ nimetusest loobus ja oma õige nime avalikult tunnistas. „Waverley’st“ alates ilmutab W. Scott seitsmeteistkümne aasta jooksul 29 jutustust 74 köites. Kirjaniku viljakuse ja teoste minekugi suhtes on see haruldasemaid nähtusi kirjanduspõllul. Autor teenis palju raha ja omandas lisaks veel kuulsuse ning surematu nime. Muidugi pole selle lõpmatu teosterea kõik lülid üheväärtuslikud. Jäädavamaina, ajahambale ehk kauemini vastupidavamaina võiks peale Waverley nimetada: Guy Mannering, The Antiquary, Ivanhoe (1819), The Monastery, The Abbot, Kenilworth, The Heart of Midlothian, The bride of Lammermoor, The Fortunes of Nigel, Quentin Durward, Woodstock, The Fair Maid of Perth.
Raske oleks leida W . Scotti elutööst seda üldinimlikkust, mis tabab meid Shakespeare’ga tutvudes. Scott’i ilm on kitsam, aga ometi on tal oma ilm, kus ta meistrina valitseb. Vähemalt usub ta ise oma ilma ja paneb ka lugeja seda uskuma, iseäranis teatud arenemisastmel, kuigi ehk elavamat huvi kipuvad äratama mitte romaanide peakangelased, vaid kõrvalisemad tegelased. Jutustus kõigi oma maastikkude, losside, mägede, järvede, jõgede, puude, loomade, inimeste ja nende toimetuste, eluviiside, peavarjude, riiete ja varustusega loob kireva, kaasakiskuva maali. Ei ole tahtmist ja ei tule meeldegi küsida, kas kujutatud minevikus tõepoolest kord nõnda olnud, vaid rahuldume ühes kirjanikuga seda minevikku nähes ja uskudes. Goethe on imetlenud Scott’i maalilikkust ja tabavat üksikasjalikkust. Ka tänapäev võib seda imetleda, kuid ometi kipub see üksikasjalikkus kirjeldustes väsitama. Seepärast avaldatakse Scott’i töid viimasel ajal sagedasti lühendatud kujul.
W. Scott rippus kogu oma olemusega mineviku küljes, leides ainult sealt rahuldust ja elulist täiust. Seepärast püüdis ta oma isiklikkugi elu selles sihis juhtida, tahtes elada, nagu elasid kord tema kauged esivanemad oma metsade, järvede, jõgede ja mägede keskel karja kasvatades, kala püüdes ning jahti pidades. Selkirkis elades rendib ta onult 1804. a. mõisa ja kui ta selle mõne aasta pärast on sunnitud käest ära andma, ostab ta (1811) omale tüki maad, kus peal pole muud kui üks ainus taluonn: sinna asubki ta oma perekonnaga elama. 1806. a. saadik on ta
7
