Võimatu on seda äärmist hirmu kirjeldada, mis juuti valdas niisugust sõnumit kuuldes, halvates korraga kõik tema võimed. Käed langesid tal lõdvalt kõrvale, pea vajus rinnale, põlved läksid keharaskuse all kõveraks, iga lihas ja erk näis oma vastupidavuse kaotavat ning lõdvalt kokku langevat, nii et ta palverändaja ette maha langes mitte mehena, kes mõtleb alandliku põlvitamisega kaastundmust äratada, vaid nõnda, nagu rõhuks teda mõnesugune nägematu võim maha, ilma et jõudu jätkuks temale vastu panna.
„Püha Aabrami Jumal!“ oli tema esimene hüüe, lüües kokku ja laiutades oma kortsunud käsi, ilma et oma halli pead maast oleks kergitanud. „Oh püha Mooses! Oh õnnis Aaron! Mitte asjata ei näinud ma unes ja nägemus ei tulnud põhjuseta! Juba tunnen ma nende raudu oma sooni venitamas! Juba tunnen nende piinariistu üle oma keha liikuvat, nagu käisid kord saed, äkked ja kirved üle Rabba ja Ammoni laste!“
„Tõuse üles, Isaak, ja kuule mind,“ ütles palverändaja, kes tema äärmist häda kaastundvalt ja teatud halvakspanuga vaatles; „sul on igatahes põhjus hirmul olla, kui seda silmas pidada, mis vürstid ja aadel sinu suguvendadega teinud, et neilt varandust välja pressida, kuid tõuse üles, ütlen ma, ja mina juhatan sulle põgenemiseks abinõud. Lahku viibimata siit majast, kuna elanikud veel eilse öö väsimust puhkavad. Mina näitan sulle salajased metsateed, sest neid tunnen mina paremini kui metsavahid, ja ma ei jäta sind enne maha, kuni su kaitseks pole leitud mõni rüütel või parun, kes turniirile sõidab ja kelle heatahtluse kindlustamiseks sul ehk abinõud ei puudu.“
Neist sõnust kostvat pääsmislootust kuuldes hakkas Isaak pikkamisi, toll-tollilt põrandalt üles kerkima, kuni ta viimaks põlvili tõusis, oma pikka halli habet ja juukseid tagasi heites ja oma mustade silmadega palverändajasse kiindudes, kuna tema pilgus niihästi lootus kui kartus kahtlusega segatult ilmnesid. Kui ta aga palverändaja sõnade lõppu kuulis, näis tema esialgne hirm uut elu saavat ja ta langes jällegi kum-
67
