Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/86

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


rõdu poole pöördes. „Saksi matsid, end venitades ja laiutades! Võtku neid see või teine! Nihkuge koomale ja andke minu liiakasu-võtjate printsile ning tema armsale tütrele ruumi. Ma tahan neile orjadele selgeks teha, et nad sünagoogi kõrgeid platse nendega jagaksid, kellel on nende peale päris õigus.“

Seal kohal rõdul, kuhu need haavavad ja ebaviisakad sõnad saadeti, istus Saksi Cedric oma perekonnaga ja temaga ühes tema poolehoidja ning suguvend Athelstane von Coningsburgh, kes oli kogu põhjapoolse Inglismaa saksilaste keskel suures lugupidamises, põlvnes ta ju Inglismaa saksi soost valitsejate perekonnast. Kuid ühes vana sugukonna verega olid ka mõned pahed temasse edasi kandunud. Tema nägu oli meeldiv, tema keha tugev ja tüse ning ta seisis oma õitsvamas eas, kuid tema nägu oli ilmetu, silmad unised, otsaesine tume, liigutused aeglased ja kohmakad ning otsustamises avaldas ta niisugust pikaldust, et teda üldiselt Athelstane Viivitajaks hüüti. Tema sõbrad, keda palju oli, muu seas ka Cedric, hoidusid kirglikult tema poole, kinnitasid, et tema viivitamise põhjuseks pole mitte argus, vaid puudulik otsustusvõime; teised arvasid, et päritud nõrkus alkoholi vastu on tema vaimujõule liiga teinud, mis juba nii kui nii kunagi ülearu tugev pole olnud, ja passiivne julgus ning pehme heasüdamlus, mis talle omane, olevat ainult jäänused iseloomust, mida võiks kiita, kui tema suursugusemad omadused vältava liiderlikkuse tagajärjel haledalt poleks hukkunud.

Selle nõnda kirjeldatud isiku poole pöördus prints oma käskivate sõnadega, nõudes ruumi Isaakile ja Rebekkale. Athelstane, keda seesugune tolle aja viiside ja vaadete tõttu nii haavav nõudmine jahmatama pani, ei tahtnud sõna kuulata, aga ta ei teadnud, kuidas vastu panna, ja seisis Johanni tahtmise takistuseks ainult vis inertiae tõttu. Athelstane ajas oma sinised silmad pärani ja vahtis printsile sõnakuulmatult ning imestanult otsa, milles oli midagi äärmiselt naeruväärset. Kuid kärsitu Johann nägi seda hoopis teises valguses.


86