Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/9

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


land), kaunis ühekülgne ja kitsarinnaline Napoleoni elulugu (The Life of Napoleon), kirjad vaimudest (Letters on demonology), Inglise kirjanikkude elulood (The lives of the English novelists), kirjanduslikud arvustused, artiklid Šoti rahaasjandusest jne. jne. Ta töötas üle jõu. Paralüüsitud jalg tegi haiget, piinasid jooksvavalud, nii mõnigi kord leiti, et ta oli kirjutuslaua taga magama uinunud. Viimaks tabas teda rabandus ja parem käsi jättis kirjutamise, aga nüüd kirjutas keegi teine kirjaniku etteütlemisel. Tema elu seisis liigse töö tõttu hädaohus. Arstid soovitasid teekonda lõunamaile ja kui ta 1831. a. selle ette võttis, siis käis valitsus temaga kui vürstiga ümber, andes tema tarvitada sõjalaeva, millega ta Maltale ja Neapelisse sõitis. Aga Itaalia päike ei toonud loodetud parandust. 1832. a. Goethe surmast kuuldes, kellega W. Scott sõbralikus kirjavahetuses seisnud, tõuseb tal igatsus oma armsa Abbotsfordi järele, mis vahepeal oli võlgadest vabanenud kirjatööde hiilgava müügi tõttu. Hiiglatööst väsinud ja haige mees tahaks vähemalt nagu Goethegi kodus surra. Ta reisib nüüd üle Rooma, Florentsi, Veneetsia, Frankfurdi, Kölni ja Rotterdami ning igal pool austatakse teda kõige suurema tähelepanuga. Aga ei suuda inimeste austamine ega ka reisil nähtud ilusad maastikud enam temas huvi äratada, nii väga nõrgaks on jäänud kuulus koduigatseja. Juulis 1832 jõuab ta Abbotsfordi tagasi ja juba sama aasta septembris surub surm tema silmad.

Mis käesolevasse raamatusse puutub, siis astub kirjanik sellega Inglise pinnale, kuna ta oma esimestes romaanides šoti ainetega oli piirdunud. „Ivanhoe“ käsitab Richard Lõvisüda (1189—99) valitsusaega ja nimelt seda silmapilku (1194), mil teda ristisõjast kodumaale tagasi oodatakse. Selle ajajärgu valinud kirjanik oma jutustuse aineks tema enda tõenduse järele mitte ainult sellepärast, et siin leiduvad silmapaistvad ja huviäratavad isikud, vaid et ka võitjate normannide ja võidetud sakside vaheline pingutatud meeleolu romaanile dramaatilist tagapõhja aitab luua. Nõnda näemegi siin ühel pool Saksi Cedricu ja Athelstane oma orjadega ning Locksley (Robin Hood) oma meestega seisvat, kuna nende vastastena esinevad võitjate normannide võsud (Front de, Boeuf, de Bracy, tempelrüütel Brian de Bois-Guilbert jne.). Suurmeelne kuulus ja vahva kuningas Richard Lõvisüda seisab lepitajana kahe vaenulise äärmuse vahel ja teda toetab Cedricu poeg Wilfred, kes omandanud võitjate kõrgema kultuuri, kuid ometi ripub kõige hinge ja olemusega Inglismaa ja tema traditsioonilise mineviku küljes. Tema läheb oma ideaalsuses isegi niikaugele, et sobib juutidega, mis pidi olema hirmus asi niihästi normannide kui ka sakside meelest, sest peale põlguse ja viha ei tuntud midagi nende vastu üheski rahvakihis. Tõestusena selle kohta võiks nimetada hirmsat juutide tapmist ja rüüstamist Richard Lõvisüda kroonimise puhul, sest mõned kõige rikkamad neist olid julgenud oma kingitustega Westminsterisse ilmuda. Aga veel hirmsam tapmine ja


9