aega midagi tähendada, sest Wamba rääkis vahele, et „olla parem, vaevalt aga kergem, saja hulgas esimene olla kui kahe seas.“
Athelstane võttis need sõnad kui tõsiselt mõeldud meelituse, kuid Cedric, kes naljahamba sõnust paremini aru sai, heitis talle valju ja ähvardava pilgu. Ja õnn Wambale võib-olla, et aeg ja paik takistasid isandat talle tõsisemalt oma meelepaha avaldamast.
Turniiris kestis vaheaeg edasi, ainult heeroldi hääl hüüdis: „Armastus daamidele, murdke oma odad, võidelge südilt, vaprad rüütlid, ilusad silmad vaatavad teie tegusid!“
Väljakutsujate muusika kõlas ajuti metsikuis toonides, kuulutades võidurõõmu ja kangust, kuna talupojad pidupäeva üle nurisesid, mis näis kuluvat tegevusetuses. Vanad rüütlid ja aadlivõsud hädaldasid sosinal sõjavaimu langusest, rääkisid oma võitudest noores eas, olid ka sellega päri, et nüüd enam endiste iluduste sarnaseid daame pidupäevadel pole näha. Prints Johann rääkis oma kaaslastega banketi korraldusest ja tarvidusest võitu Bois-Guilbertile mõista, kes sama odaga kaks vastust sadulast paisanud ja kolmanda võitnud.
Viimaks, kui väljakutsujate saratseeniline muusika oli ühe oma pikkadest lugudest lõpetanud, mis oli ainukeseks rahurikkumiseks võitlusväljal, vastas põhjapoolsest otsast üks pasun kangekaelse vastukajana. Kõigi silmad pöördusid selle hääle poole, mis kuulutas uut võitlejat, ja vaevalt avati barjäär, kui juba ratsanik ilmus võitlusväljale. Niipalju kui varustuse tõttu võis otsustada, oli uus võitleja mitte palju üle keskmise kasvu ja kuju poolest ennemini sale kui tüse. Tema varustus oli terasest, kuid rikkalikult kullaga ehitud, ja märgusõnaks ühes juuritud noore tammega seisis kilbil hispaania keeli sõna „Desdichado“, mis tähendab: pärandusetu. Ta ratsutas suursuguse musta hobuse seljas ning võitlusväljale ilmudes langetas ta kenasti oma piigi prints Johanni ja daamide ees. Osavus, millega ta oma täkku juhtis, ja tema olemuses väljenev nooruslik kenadus võitsid talle kohe rahva poolehoiu, mida alamad klassid avaldasid hüüdega: „Puudutage
96
