Lehekülg:Juudit Tammsaare 1921.djvu/10

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
11
JUUDIT

sooned avas, kes päästis vallali oma keha tuiksooned, et joota oma ihusugu. Kui sa oma last armastad, siis mine tee niisamuti. Sina ise oled vana, tema on noor, sina oled sigimata, aga tema võib kord Iisraelile sugu saata.

NAINE. Juudit, sul on vagaduse ja tarkuse kuulsus Iisraeli naiste seas, kasvades istusid vana Siimeoni jalge ees, aga ometi räägib sinu suu hirmust asja Jehoova vastu. Sinu sõnad on täis pattu.

JUUDIT. Jehoova on meile katsumisepäevad saatnud, Jehoova tahab suurt armastust, Jehoova nõuab rasket ohvrit, ja kes midagi keelab, see peab kõik ohvriks tooma: kui sa pattu kardad, siis mine ja sure ühes oma lapsega.

NAINE. Verd ei pea teie mitte sööma, ütleb Jehoova, sest kes verd söönud, selle vastu tahab ta oma palge panna ja teda oma rahva seast ära kaotada. Veri on liha hing ja hinge ei pea teie mitte sööma, ütleb Jehoova.

JUUDIT. Veri ehk päästab tänapäev su lapse: miks ei taha sa oma ihusugu lunastada?

NAINE. Kes olen mina, et peaksin oma ihusoo lunastama! Olen vana, olen vaene, olen inetu, olen sigimata, olen alatum Iisraeli naiste seas. Palun ainult piisakese vett, Juudit. Otsi oma kruusid läbi, ehk leidub ometi kuskil tilgake; pööra oma astjad uurakile, armuline emand, ehk nõrgub niiskust uurdesse. Ehk pani ümmardaja su linased riided ööseks kaste alla, ehk viis ta sinna su kallid Egiptuse lõuendid; too, ma katsun neid väänata lapsukese suu kohal, ehk puserdub kuskilt piisake. Näe, alles liiguvad teise huulekesed, käed kerkivad, silmalaud paonevad… Juudit, halasta, heida armu!…

JUUDIT. Jehoova ei anna kastet ega vihma, Jehoova on taeva ja maa Iisraeli eest lukku pannud, Jehoova meel haudub kättemaksmist. Mine, et ma palvetaksin.