Lehekülg:Juudit Tammsaare 1921.djvu/106

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
107
JUUDIT

Vastake, rääkige! (Vaikus.) Te seisate kui kooljad! Pean ma siis ise oma käed siduma ja ise enda kividega surnuks viskama müüri taga? Kas pole Iisraelis enam kedagi, kes täidaks käsku? (Lootusetult.) Armuline Jehoova, kisendan sinu poole, kisendan Olovernese pea juures sinu poole (pöördub sinna poole): kui sa oled elav jumal, siis tee, et ta silmad vaatama hakkavad, pane tema suu rääkima, anna talle hääl ja kõne tagasi. (Põlvili) Issand, kuule mind, kui sa ei taha, et su salgan; Issand, tee oma kõrvad lahti, kui sa ei taha, et su vahetan läilade jumalate vastu, Issand, halasta, Iisraeli päästja hüüab sind! (Kummuli, nuuksub.)

RABI. Issand on talle rasked katsumised saatnud, Issand on teda väga armastanud.

JUUDIT (äkki põlvili). Mind armastanud? Kes? Issand? Armastab Issand mehetapjaid naisi? Haa! Teie ei taha minu peale käsuseadmist mööda mõista, te poete Jehoova selja taha varju, sest te ei julge Iisraeli päästjat kividega surnuks visata. Aga igaüks peab oma jumalagi kividega surnuks viskama, igaüks, nõnda ütles Olovernes. (Sirutab käed Olovernese pea poole) Olovernes, Olovernes, miks ei tapnud sa mind; sina üksi oleksid võinud mu tappa! (Kummuli. Vaikus. Vaheaeg.)

RABI. Siimeon, katsu sina temaga rääkida, ehk kuulab ta sind.

SIIMEON (Juuditi juure) Juudit, mu tütar! (Puutub teda käega) Juudit!

JUUDIT (pead tõstes) Kes julgeb mind puutuda?

SIIMEON. Mina, mu laps.

JUUDIT. Sina oled, Siimeon. Ära puutu mind, olen roojane: tapsin ainukese, keda armastasin.

SIIMEON. Siis pidi su armastus suur olema, sa pidid teda väga armastama. Meie ikka tapame neid, keda armastame, sest armastus toob viha ja suur armastus toob tulise viha.