HÄÄLED. Viige ta välja! Väravast välja! Müüri taha! Välja! (Rahvahulk hakkab Juuditiga värava poole liikuma.)
OSIAS. Teie olete janus Juuditi verest, teie olete janus ükskõik kelle verest, sest teie kõhud on juba täis; võtke siis ka minu veri, valage ka see iseenda ja oma laste peale! (Tõmbab mõõga ja pistab enda läbi.)
SI1MEON (kes Osiase läheduses norus peal seisma jäänud) Inimesed! Osias on käe oma elu külge pistnud! (Jahmatus, hääled, segadus, liikumine, rahvas lööb Juuditist eemale, pöördub Osiase poole; tõtatakse aitama. Siimeon neile:) Andke talle rahu, ta on oma südant hästi tabanud, ta teadis hästi oma südame paiga, Jehoova olgu talle armuline! (Põlvitab ja kõik rahvas temaga, ainult Juudit jääb püsti ja astub kui kuutõbine põlvitajate vahelt läbi Siimeoni kõrvale Osiase korjuse juurde, mida ta jääb aineti vahtima. Ta ei pane sedagi tähele, et Siimeon üles tõuseb, tema käed köidikuist vabastab ja ütleb:) Mina võtan need käed lahti, ja kes nad uuesti seob, see sidugu ka minu käed, kuulge seda, Petuulia mehed ja naised! (Rahvas virgub nagu uimastusest ja tõuseb üles).
JUUDIT (ikka veel käsi hoides, nagu oleksid nad alles seotud). Ta nägu on imelikult rahulik, ta nägu on peaaegu nagu uinuva Olovernese nägu; ainult Olovernesel oli nii rahulik nägu.
SIIMEON. Ta nägu on kui selle nägu, kes sureb teiste eest. Sinu eest suri ta, Juudit, ta suri, et sina elaksid.
JUUDIT (ärgates, teeb liigutuse ja leiab, et käed vabad). Kes vabastas mu käed?
SIIMEON. Osiase veri sidus nad lahti, Olovernese veri vabastas nad.
JUUDIT. Mehed, siduge nad uuesti kinni, köitke nad kõvemini, et neid ei vabastaks enam kellegi veri. Maa põletab mu jalgu, päike pureb mu ihuliikmeid, tahan järele minna Osiasele ja Olovernesele! (Rahva seas ei liigu ükski.) Miks ei täida te oma kohust? Pean ma uusi tunnistajaid nimetama?
