kes mind armastavad, ihkavad iseenda verd; Osiaski ihkas. Tema oli viimane, kes mind armastas.
SIIMEON. Unustad minu, Juudit. Mina ka armastan sind ja kui mu koer sind näeb, siis hakkab ka tema sind armastama.
JUUDIT. Vii siis mind oma koera juurde, mina tahan ka teda armastada. (Hakkavad teineteise najal pahemale poole liikuma. Enne silmist kadumist tuleb neile vastu lapsega naine.)
NAINE (laps süles, arutul kõlata häälel) Juudit! Juudit! Otsin Juuditit. Kes on Juuditit näinud?
JUUDIT (talle vastu minnes) Mina olen Juudit Kas sa mind enam ei tunne?
NAINE (vahib meeletul pilgul) Ei tunne, sind ei tunne ma. Kui oled Juudit, siis anna mu lapsele tilk vett, üksainus tilk, kõik ütlevad, Juuditil on vett.
JUUDIT. Mu kruusid on puruks peksetud, mu astjad ümber tõugatud, mu koda rüüstatud.
NAINE. Kõik räägivad: Juudit tuli veega, Juudit tõi vett… Anna piisakenegi, niisutan ta suud, siis virgub ta… hakkab naeratama… liigutab käekesi… sirutab jalakesi… roosasid… pehmeid…
JUUDIT (härdalt) Ainult oma silmaveega võiksin ta huuli kasta, muud ei ole mul. Aga naine, kaevud on vabad, tõtta kaevule, mine allikale.
NAINE. Ei, kaevud on kinni, kaevul istub Olovernes… ta on Jehoova pakku ajanud.
JUUDIT. Kaevud on vabad. Tule minuga, ma viin su kaevule. (Tahab naist talutama hakata, aga põrkab kohkunult tagasi.) Naine, su laps on ju surnud, ta on ammugi surnud, kooljale otsid sa vett.
NAINE. Mu laps magab.
