häda vastu ei saa ükski õpetussõna. Jehoovat olen kogu eluaja palunud, nüüd pööran inimeste poole, nüüd palun sind, Juudit.
JUUDIT. On siis Jehoova kurdiks jäänud, et pöörad inimeste poole palvega?
SIIMEON. Jehoova on Iisraeli vastu kurjust täis, tema meel on äritatud tulisest vihast.
JUUDIT. Mis võin siis mina? Ega ometi naine pea Jehova juures eestkostjaks hakkama?
SIIMEON. Varja mu lapselast, hoia mu poissi, anna talle ulualust, kaitse teda.
JUUDIT. Ei mõista, Siimeon, kelle eest pean teda varjama, kelle eest kaitsema.
SIIMEON. Varja mu poissi omaste ja sugulaste eest, — nemad ihkavad ta hinge.
JUUDIT. Siimeon, sa räägid hirmsaid sõnu! On siis omaksed metsalisteks saanud, et ihkavad poisi hinge? On nad aru kaotanud? Nälg on su meeltele liiga teinud, sa jampsid.
SIIMEON. Ei, ma ei jampsi ja mu aru on selge. Inimesed on näljased nagu kõrvehundid ja saaki otsivad nad kui noored lõvid. Prohveti sõna on tänapäev tõeks saanud: liisku heidavad nad oma laste peale.
JUUDIT. Halastaja Issand! Vägede Jehoova! Su rahvas on meeletu rahvas, su rahvas on õnnetu rahvas! (Haarab omal peast kinni.) Mu meeled lähevad segi… (istub) Iisraeli häda ei mahu mu südamesse. Peaks midagi võimatut sündima, meie igaüks peaksime midagi võimatut tegema, muidu läheme kõik hukka ja Iisrael ühes meiega… Nad söövad juba oma ihusugu! Siimeon, miks ei ole Jehoova noormees, et naine oma liikmetega võiks ta meelt muuta!
SIIMEON. Miski ei või tema meelt muuta, mitte miski; ei kunagi
