Muidu lähen turuplatsile, lähen lausa taeva alla, lähen sinna, kus on palju teisi nälgijaid, ja nean seal… nean kõikide kuuldes… nean oma lapsukese pärast, kellele ei saa tilgakest vett kogu Petuuliast.
JUUDIT. Ära nea ka turuplatsil, naine; ei ole hea, kui neetakse tilga vee pärast.
NAINE (pöördub minema, uksel tuleb talle vastu tudisev vanake väikse poisiga käe kõrval. Naine neile) Ärge tulge parem — mine tagasi, Siimeon: Juudit on nagu teisedki, tema halastus on kurt, tema heldus on surnud. Juudit tahab palvetada, aga mu laps tahab juua, mu laps tahab vett… kust leian oma lapsele tilga vett. Siimeon, juhata sina ometi, heida armu, halasta!
SIIMEON. Turul müüakse vett, räägiti.
NAINE. Turul? Turul müüakse vett! Issand jumal! Ja mina olen siin! Müüakse vett ja mina ei teadnud. Jään jällegi ilma… (Välja.)
SIIMEON. Rahu olgu Juuditi majale.
JUUDIT. Siimeon, sa elad alles! Pole sind ammugi näha olnud.
SIIMEON. Istusin kodus, ootasin surma, aga surm on mu unustanud, ei saada mulle ei katku ega nälga järele; need armastavad nooremaid, tugevamaid.
JUUDIT. Mis sinu siis täna välja ajas?
SIIMEON. Otsin poisile abi ja armu.
JUUDIT. Ah Siimeon, Siimeon! Kohatul ajal otsid sa abi ja armu. Puhtest videvikuni koputavad abipalujad ustele, aga kes suudab neid tänapäev aidata. Kus on Petuulias see, kes jõuaks kõiki januseid joota ja kõiki nälgijaid sööta? Siimeon, Jehoovalt peab abi otsima, Issandat peab paluma, mitte inimesi, nõnda õpetasid ise kord mind.
SIIMEON. Nõnda õpetasin kord, aga häda unustab kõik sõnad,
