kõik, mis süda kutsub, aga ära mine: ma tunnen, sa ei tule sealt enam kunagi tagasi.
JUUDIT. Mis võiks mulle juhtuda, kui Jehoova on minuga.
OSIAS. Ma ei tea, mis juhtuda võib, aga ma tunnen, et juhtub midagi hirmsat ja paratamatut, mille pööramiseks pole pärast enam kellelgi jõudu. Sellepärast — jää siia, jää oma rahva juurde, jää oma kodulinna.
JUUDIT. Minu rahvas ja minu kodulinn lähevad nõnda hukka.
OSIAS Kui see nõnda olema peab, siis hukku ühes meiega, kes me siia jääme, hukku ühes minuga, sest mina jään, nii tõesti kui Jehoova elab.
JUUDIT. Osias, ma ei mõista sind; ma ei mõista, miks peaksin siia jääma, kuigi see tooks meile kõigile hukatuse. Ja miks ei peaks ma alla Assuri leeri minema, kui seega võiksin pöörata Jehoova palge Iisraeli poole?
OSIAS. Aga sina, sina ise, sa unustad iseenda.
JUUDIT. Osias, räägid sina nõnda! Sa oled Petuulia peavanem, aga õpetad mind mõtlema ainult iseenda peale. Ei, Osias, mina mõtlen ainult Iisraeli peale.
OSIAS. Aga mina mõtlen ainult sinu peale, Juudit, sellepärast palungi sind: ära mine alla, ära mine Olovernese palge ette. Sinu peale mõtlesin juba siis, kui oma naisele andsin lahutusraamatu.
JUUDIT. Osias, sa oled arust ära, nagu kogu Petuulia, nagu terve Iisrael, et sa võid tänasel silmapilgul rääkida niisuguseid sõnu, mõelda niisuguseid mõtteid!
OSIAS. Ei, ma ei ole arust ära, mu mõistus on selge. Aga sa kuulsid, mis ütlesin rahvast ja oma kohustest, ja sa mäletad, et nimetid mind õnnetuks meheks. Sul oli ja on õigus: olen õnnetu mees. Mul pole Petuulias ega kogu Iisraelis paika, kus võiksin olla mina ise, kus võiksin olla, nagu ma
