OSIAS. Ma ei tea, Juudit, tean ainult, et see teine oled sina, ainult sina. Kui sina ei taha, siis ei tea ma enam, milleks elada.
JUUDIT. Iisraeli pärast peab elama, Jeruusalemma pärast.
OSIAS. Mis on mulle Jeruusalemm, mis on mulle kogu Iisrael, kui ma ei leia nurka, kus võiksin olla ma ise — olla inimene.
JUUDIT. Kohatu aja valisid, Osias, et olla inimene. Tänapäev ei vaja Iisrael inimesi, vaid kangelasi, tänapäev peab mees ja naine kõik võima, kui ei taha, et hukka läheb Iisrael ja tema ise ühes Iisraeliga. Sa kutsud mind sinna salajasse kodunurka, kus sa tahaksid olla sina ise — kus sa tahaksid olla inimene. Aga olen siis mina inimene, et sa mind kutsud? Mina olen ju ainult noor naine. Ja ehk oled sa kuulnud, mis vana Siimeon ütleb naiste kohta? Ta ütleb: miks peab naine inimene olema? Ei! Naine ei pea inimene olema, sest inimesi on meil muidugi. Naine olgu ema, naine olgu rõõmutüdruk, naine olgu halastaja õde, aga mitte inimene, sest inimene on igav, inimene elab üksinda, aga naine otsib seltsi. Ära kutsu siis mind, kui sa ihkad inimest, ära kutsu kedagi, kui sul on janu inimese järele. — Inimene elab üksinda, nagu vana Siimeon, kel pole muud seltsilist kui aga koer, sest igast loomast, taimest ja kivistki on inimesel rohkem seltsi kui mehest või naisest, igas loomas, taimes või kivis on rohkem inimest kui üheski mehes või naises — nõnda ütleb vana Siimeon ja elab selle järele.
OSIAS. Ma pole ometi veel päevade poolest vana Siimeon, et peaksin elama nagu tema, ma pole veel vana tudike, et peaksin valima rauga saatuse.
JUUDIT. Miks tahad siis olla inimene, miks tahad siis olla sa ise? On mehed ja naised kunagi nad ise?
OSIAS. Juudit, sa põikled kavalate ettekäänetega minu sõnade
