PEALIK. See oli nõnda, Olovernes. See naine tuli ühes ümmardajaga mäelt alla ja ütles, et ta sinu juurde tahab tulla, sest temal olla tähtsat teatada.
OLOVERNES. See oleks esimene naine, kel minule tähtsat teatada. (Juuditile) Mis tähtsat asja tulid sa mulle teatama? Või on see saladus?
JUUDIT. Mul pole saladusi, kui Olovernesel neid pole.
OLOVERNES. Mina ajan asju avalikult. Rahvaste vanemad ja pealikud ongi selleks siin koos, et nad mu tegusid näeksid ja mu sõnu kuuleksid. Naised aga armastavad igast asjast saladuse teha ja tühiseist asjust teevad nad suure saladuse.
JUUDIT. Siis olen mina esimene naine, kes teisiti talitab.
OLOVERNES. On mägedel kõik naised niisugused?
JUUDIT. Ei mõista, mis Olovernes mõtleb.
OLOVERNES. Mõtlen, et oled mehelikult sõnakas.
JUUDIT. On see Olovernese ees kiitus või laitus?
OLOVERNES. Naistes kiidetakse ikka kelmikat kavalust, ilu ja edevust.
JUUDIT. Siis pole mina kunagi kiitust otsinud.
OLOVERNES. Sa leiad seda otsimata, kui sa tood mulle mägedelt tähtsaid sõnumeid. Räägi, naine, ma kuulan ja ühes minuga kõik, kes siin kojas. Meil oli alles hiljuti mägirahvast ja tema jumalast juttu, olen huvitatud midagi lähemat kuulma.
JUUDIT. Petuulias on suur nälg; liisku heidetakse seal juba laste pärast ja tilk vett ajab valama inimese verd.
OLOVERNES. Miks ei avata siis väravaid, miks ei läkitata saadikuid? meil on kõike küll.
JUUDIT. Meil mägedel on teine jumal, sellepärast.
