PAGOAS. Võiksin teda veel kord kutsuda lasta, kui Olovernes soovib.
OLOVERNES. Seda mitte, sündku tema tahtmine. Aga veel eile õhtul rääkisid sa, et ta silmad eluhiilge omandanud ja et ta juba juua küsib ning laulda ümiseb arusaamata keelel.
PAGOAS. Jah, nii oli see eile.
OLOVERNES. Miks ta siis täna pidule ei tulnud? Ta oleks võinud meie tuju tõsta.
PAGOAS. Ei tea; ta ei armasta rääkida.
OLOVERNES. Tegi ehk keegi talle ülekohut?
PAGOAS. Ei, Olovernes, ta meeldib kõigile.
JUUDIT. Mulle ka.
OLOVERNES. Aa! Ka sina oled teda näinud?
JUUDIT. Ma rääkisin temaga. Kauged mäed kirgasid loojenevas päikeses; tema armastab mägesid vaadata.
OLOVERNES. Tema on nukker, sellepärast.
JUUDIT. Pärast tulid taeva juba tähed.
OLOVERNES. Siis oli see õige hilja. Aga millest te rääkisite?
JUUDIT. Sinust rääkisime, Olovernes, väga palju rääkisime sinust. Ta süüdistab sind.
OLOVERNES. Ikka veel!
JUUDIT. Ikka. Sa olevat tema vastu ülekohtune.
OLOVERNES. Väga võimalik, sest ma armastan teda.
JUUDIT. Mina lohutasin teda, mina katsusin tema meelt pöörda.
OLOVERNES. Seda tegid sa hästi, Juudit. Naise sõna võib mõnikord rohkem kui mehe tegu.
JUUDIT. Ta toetas pea mu põlvile ja mina mängisin tema lokkidega. Tal on ilusad juuksed, väga ilusad juuksed on tal.
OLOVERNES. Jah, ainult noortel on mõnikord niisugused juuksed
