hobueeslid, vankrid — kõik on meie. Oleme päästetud; Jehoova on meid kuulnud, Jehoova on oma viha pööranud. (Müürilt maha Juuditi poole.)
RABI. Kiidetud olgu Iisaki ja Aabrami jumal, kes oma vaenlaste kätte hästi maksab!
OSIAS (Juuditile, kes Akioriga jutleb) Rõõmusta, Juudit, ole rõõmus, sest siitsaadik kiidavad sind õndsaks kõik sugupõlved; sa oled Iisraeli päästnud.
JUUDIT. Ma olen kõige suurema tapnud meeste seas nagu mõni kuri ja kade sigimata naine, kelle lapsekoda Jehoova pole avanud.
OSIAS. Küll Issand õnnistab su ihusugu — Iisraelis on kuulsaid mehi veel küll.
JUUDIT. Osias, ära räägi mulle enam meestest, ma pole mõni koeralita, kes esimesele penile tänavanurgal saba liputab. Kui võimalik, annaksin kõik Iisraeli kuulsad mehed ühe Olovernese eest, sest teda olen kõigi seast ära valinud, teda olen oma südameverega armastama hakanud. (Juuditi rääkimise ajal kogub ikka rohkem rahvast teda kuulama.)
OSIAS. Olovernes on surnud, tema ei või enam Juuditi ihule sigidust saata.
JUUDIT. Ometi armastan surnud Olovernest rohkem kui kõiki elavaid mehi; surnult armastan Olovernest ennastki rohkem kui elavalt, sest surmas alles tõusis ta tõsisele elule, tappes puhusin talle elava hinge ninasse. Osias, kui sa oleksid kordki teda elavalt näinud, tema häält kuulnud, tema lähedust tunnud. Ta rääkis kui vend, nagu laps rääkis ta minuga ja pani oma pea mu põlvile. Oma puutumisega pani ta mu põlved värisema ja tema oli ainukene mees ilmas, kelle pärast mu põlved värisenud; niisugune mees oli Olovernes.
