OSIAS. Olovernes oli Iisraeli vaenlane, ta langes naise käe läbi — ta suri alatut surma.
JUUDIT. Olovernes suri magades! Kas kuulete, Iisraeli mehed ja naised, magades langes Olovernese pea tema oma mõõga läbi. Aga kas peab Iisrael rõõmustama, et tema naised magajaid tapavad? Kas ei saa Jehoova muidu oma vaenlastest võitu, kui peab ässitama tiirased naised magajate meeste kallale? Vastake, kes te kuulete, tehke oma suu lahti ja andke aru.
RABI. Jehoova teod on äramõistmata, Jehoova üksi teab, kuidas ta oma vaenlastele kätte maksab.
JUUDIT. Jehoova teod on inimeste teod. Või pean ma uskuma, et Jehoova on tapjate seltsimees ja et ta ühes minuga hiilis Olovernese telki, kui himustasin puutuda magaja mõõka? Häda siis mulle, mu jumal on saanud araks vaimuks, kes mehele julgeb läheneda tapahimus ainult naise selja taga, suur häda siis meile kõigile, meie Jumala teod on alatu teod.
OSIAS. Juudit! Sa oled Iisraeli päästnud, aga mis peab küll sinu sõnadest arvama!
JUUDIT. Iisraeli võib ainult Iisrael päästa; kuulge seda, Petuulia mehed ja naised, kuulutage seda oma lastelastele põlvest põlve. Mina tapsin ainult Olovernese, kui ta magas, muud midagi ei teinud ma. Aga Nebukadnetsar on suure väega teel Iisraeli vastu, tema maksab teile kätte Olovernese vere. Mina tapsin ta, aga teile makstakse see kätte, sigimata naise töö makstakse kogu Iisraelile kätte. Sööge ja jooge, puhuge pilli ja lööge sõrmilist, laulge ja tantsige, sest Iisraeli päevad on loetud.
RABI. Juudit räägib prohveti viisil.
JUUDIT. Räägin meeletu naise viisil, kes ihanud ilmvõimatut ja kes kaotanud lootuse. Läksin Assuri leeri mitte Iisraeli päästmiseks, vaid iseenda pärast. Kas kuulete, iseenda
