nõnda magas ta. Ta naeratas, kui mina lähemale hiilisin, ja mul tuli meelde, et olin ukse taga oma kingad jalast võtnud, nagu läheksin paika, mis on püha. Peatasin, värisesin, käed said oimetuks, hing jäi kinni, jalad nõtkusid, nagu peaksin magaja ees põlvili langema. Aga siis lendas vari üle ta näo, suu tõmbus pilkavale muigele, nagu avateleksin teda äraandmisele või nagu pakuksin talle Iisraeli trooni. Hing pääsis mul rinnas lahti, käed haarasid mõõga, sest meeletu viha võttis võimust. Kui ta pää tõstsin, nägin ta huulil jällegi naeratust ja pöörases himus surusin oma suu tema huulile, nagu peaksin sealt ta hinge vastu võtma. See oli ainuke suudlus, mis temalt sain; vere maik oli sel suudlusel. Ja nüüd lastakse mind elada, nüüd kiidetakse mind õndsaks meeste ja naiste poolt, sest minu õnnetus andis neile leiva ja vee tagasi… Vaikige, pillipuhujad, jääge tummaks, kiituslauljad, mõrtsukalt saite leiva, mida sööte, abielurikkujalt naiselt vee, mida sööte.
HÄÄLED. Juudit on Assuri löönud! Juudit elagu! Elagu Juudit! Elagu! Ta elagu!
JUUDIT. Laske teisi elada, laske iseendid elada, mitte mind! Laulge teistele kiidulaule, mitte minule, mina olen tallanud tühja tuult, mina olen kõndinud paturada, kuhu talutavad naise himud ja ilu. Mul oli mees, aga ma ei saanud lapsi, mul oli mees, aga ma ei tunnud armastust ja abieluvoodil hakkasin ihkama tema elu. Pilgutasin silmi noortele, naeratasin neile, kel rammu küll, äratasin neis patuhimu ja tulist kiimalust enda vastu, tegin nad armuorjaks, panin nad kire-ikkesse ja ässitasin nad siis mehe kallale. Nõnda suri Manasse! (Liikumine)
HÄÄLED. Kuulge, kuulge, Juudit on oma mehe tapnud!… Juudit on Olovernese tapnud! Elagu Juudit! Juudit elagu! Elagu!
