JUUDIT. Petuulia mehed ja naised, olete teie aru kaotanud, et mind ikka veel elada lasete, kui teate, et ma elada ei tohi, sest süütu veri kisendab taeva, poole ja nõuab lunastust. Või tahate ehk mulle tasu maksta, et oma mehe tapsin? Tahate ehk minule niisama teha, nagu tegin mina Manasse hingevõtjatele: tapetu enda rahaga tasusin tapatöö, tapetu enda varandusega sulgusin ka nende suud, kes Manasse surmas kahtlesid. Nõnda tegin ma, sest Israel on ostetav, Iisrael on müüdav, Iisrael on häbistavat alatust täis, Iisraeli au on saanud kui rõõmunaine, kes kaupleb oma kenadustega ristteil. Kuulge seda, Petuulia mehed ja naised, kes te elate Iisraelis! (Liikumine kasvab.)
OSIAS. Iisraeli mehed ja naised, ärge kuulake Juuditi sõnu, ärge kuulake, mis ta täna räägib, sest täna on tal halvad sõnad: kurja keelt kannab ta iseenda ja oma tegude peale. Minge ära siit, minge oma kodadesse, sööge leiba ja jooge vett, mis Juudit teile annud, ja õpetage tema nime oma lastele, kuulutage neile tema tegusid põlvest põlve, see on õige ja aus.
JUUDIT. Ärge minge kuulutama mu nime ja tegusid oma lastele, sest see pole mitte õige ja aus. Või tahate teie tõeste õpetada oma lastele, et mehetapjaid naisi peab austama ja et abielurikkujaid peab kiitma põlvest põlve? Mis on siis teie käsud ja mis maksavad teie seadmised, mis te Jehoovalt saanud? On need tõesti ainult silmus rumalatele ja vaestele ning ähvardus orjadele?… Kividega peate mu surnuks viskama, keha üle müüri välja heitma koerte nuuskida, metsaliste kiskuda, lindude nokkida — nõnda peate minuga tegema ja peate unustama igaveseks ajaks mu nime. Sähke, siin on mu käed (sirutab nad rahva poole), siduge nad kinni, köitke nad, sest nad on rüvetatud mehe verest, viige mind ära ja mõistke mu peale kohut, kui tahate olla Jehoova pärisosa (Suur liikumine, segased hääled.)
