II.
Wiirastus.
Iwan Karlowitsch Minutini uus korter oli Wäikeses Aia uulitsas maja kolmandama korra peal. Kohe teise päewa hommikul pärast sissekolimist silmas ta wastas seiswa maja neljanda korra akna peal midagi, mis talle asja andis, südamest oma õnne tänada, et ta siia korteri saanud. Iwan Karlowitsch oli näitleja, sellega kunstnik ja kunstnikud armastawad tuttawal wiisil paleusi. Ning Minutin leidis nimetatud akna pealt oma paleuse.
Üks neiu, nii ilus, et Iwan Karlowitsch esimesel pilgul tagasi põrkas, nagu oleks talle keegi tugewa hoobi wastu nägu andnud, istus naabrimaja neljanda korra akna taga ja wahtis walgete kardinate wahelt mõttes alla uulitsale. Noormees oli lühikese nägemisega, iga näojoonekest ei wõinud ta kauguse pärast uurida, aga pimegi pidi nägema, et see naesterahwas seal ilus, paradiislik ilus oli! Süsimustad käherjuuksed piirasiwad sinakalt läikides ta peent marmori-walget õrna nägu. Mustad särawad silmad pikkade ripsete taga; punane roosisuu paisuwate huultega, millede tagant wäikesed helewalged hambakesed nähtawale tuliwad; lumiwalge kael, kena täidlane rind ja ümargune lihaw käewars, mille najale neiu sonides pead toetas — kõike seda kokku wõttes wõis iga ilutundja tõendada, et noor neiu päris looduse meistritöö pidi olema.
Neiu istus liikumata paigal. Iwan Karlowitsch pani imeks, kuda ta mitu tundi järgemööda nõnda wagusi istuda wõis. Mitte kordagi ei pööranud ta pead, ei liigutanud kätt.
