— 32 —
wedruwanker, mille ees hall rammus täkk hirnus. Hobune oli üle ja üle „waskes“, saba kunstlikult sõlmes ja lakk ning tutt toredaste lokkis.
Meestest enestest oli teine lõpmata pikk ja kõhn, teine jälle lühikene ja ümargune nagu sigari junn. Suurt tarkust ei paistnud kummagi näust, muud kui kentsakad halp-uhked mõistsiwad mõlemad olla. Nad ajasiwad ninad püsti, käed hoiti toredaste püksi taskus ja kübarad kuklas. Näo poolest ei oleks keegi wõinud arwata, et nad wennaksed oleksiwad, aga see wälispidine upsakus näitas. et nad ühes peres üles kaswanud.
Kõrtsis tahtsiwad mehed wististe kosja-julgust wõtta, mis „paiase“ läbi sündis. Kuus pudelit korraga telliti wa’ õlle-märjukest saksa-kambrisse laua peale, kuhu uhked Mulgid umisjalu sisse tunginud.
Joosep lähenes neile auupakliku näoga ja teretas alandlikult.
„Herrad on wististe Wiljandi maalt ja tulewad Lipuweresse wõõrusele,“ algas ta naljaka kohmetusega.
„Sul on õigus, poiss,“ kostsiwad Mulgid heal meelel, sest Joosepi alandlik olek oli neile wäga meelitaw.
„Soo, soo!“ tähendas Lipuwere sulane. „Terwe küla ootas isandaid suure põnewusega, sest teie rikkus ja kuulsus on siin juba ammugi tuttaw. Oh seda rõõmu, mis nüüd meie pere tütardele osaks saab. Keegi ei oleks lootnud, et Lipuwere neiudele sarnased kosilased tuleksiwad. Ma olen Lipuwere sulane, auulikud isandad.“
„Tule, joo klaas õlut,“ ütles pikem noormees uhke mokamuigutamisega ja andis Joosepile klaasi kätte. „Kõnele siis ka, kas Lipuwere kodukanakesed ka igapidi meie wäärt on. Meie ei ole neid eluajal näinud.“
„Oi, oi, isandad! Meie Leena ja Miina on tüdrukud, kellede sarnasid tulega otsima piab. Kas nad küll Wiljandi isandate wäärt on, seda ei julge ma just otsustada; külap näete ise. Minu meelest on tüdrukud päris roosi-õied, muud kui aga, et mõlemal nagu sugu pärast midagi puudub…“
„Midagi puudub? Mis siis?“ küsis paks Mul’k.
