— 46 —
siis paneme kelmid kinni ja saadame talitaja järele. Kus siis teine wõrukael on?“
Enn oli esimese hirmuga aita pugenud. Seal oli ta pimedas wõi-witsikud ja piimapütid ümber ajanud. Üks pütt hapu piimaga oli talle pähe kukkunud. Weider nägi ta wälja: peast jaluni piimane, pea rinnad, jalad.
„Tule Jumal appi!“ kisendas Lipuwere onu, „ju see wist aita tahtis tühendada! Oo, nüüd läheb lugu hulluks! Ootke, kelmid, ma tahan teid ise natukene õpetada!“
Ta hakkas wemmalt otsima. Joosep hakkas ta käest kinni.
„Peremees, wõta selge mõistus pähe ja ära tee liig palju kära,“ ütles ta manitsedes. „Mõtle, et kui sa neid peksma hakkad wõi kohtu kätte annad, — mõtle, et sa sellega ennast, oma maja ja suguseltsi häbi alla annad. Terwe küla hakkab sind pilkama ja põlgama. Weel ei ole ju midagi warastatud ja mingit kahju tehtud, ei tea ka keegi weel, mis siin sündinud. Kihuta mehed ainult minema, see on kõige parem.“
Wanamees wõttis mõistust; ta oli kaunis kaineks saanud ja nägi ära, et Joosepil õigus oli.
„Hea küll, olgu nõnda,“ ütles ta. „Mine, püüa hobune kinni!“
See sündis. Loom oli lõhkumisest juba wäsinud ja jäi wärisedes aia äärde seisma. Õnnetu pool uimane Jaak langes nagu tuhakott hobuse seljast maha. Enn puhastas oma riideid ja wandus tasakeste. Kuna Joosep hobuse talli wii-
