— 47 —
nud ja Mulkide mütsid üles otsinud, pidas Lipuwere wanamees oma „nurjatumatele“ õepoegadele raske sõimu-kõne.
„Ja nüüd kasige silmapilk,“ hüüdis ta lõppeks, „ning tänage õnne, et te’ terwe nahaga peasete. Ma tahan teie isale kirjutada, kui hukka läinud pojad tal on. Teie olete minu maja teutanud — ärge endid minule eluajal enam näidake.“
„Meie pole sinu maja kudagi teotanud,“ wastas Jaak pool nuttes, „mis siin weel teotada ongi, kus kodukäijad ja tondid sees käiwad. Tule wend, sõidame ära!“
„Kodukäijad ja tondid?“ karjus onu, „see on uus laimdus. Ma ütlen weel kord, kaduge, muidu lasen ma teid siduda!“
Wennad istusiwad wankrile ja kihutasiwad minema. Mis siin siis ka muud weel teha oligi?
Joosepi süda õiskas hurraa, ehk ta küll ka südamest kahetses, et Wiljandi peigmeestele nii palju ülekohut sündinud. Armastus oli aga kõik seda teha sundinud ja Joosep wõttis nõuuks, Wiljandi mehi südamest andeks paluda, kui ees seiswad asjad ka kõik korda läinud.
Ja nad läksiwad korda. Lipuwere isa süda oli õepoegade peale nii täis ja ta Mulkide armastus oli nii raske löögi saanud, et ta wiimaks järele andis ning Leenakese Joosepile ja Miinakese Juhanile lubas, seda enam, et tubli sulane naabriwallas suure talu rentis ja Juhan isa-talus peremeheks sai.
Alles siis, kui tütarde pulmad möödas oliwad, sai armastajate kelmus ilmsiks: nad tunnistasiwad Lipuwere onule ise sügawa kahetsemisega üles, mida nad Wiljandi peigmeeste wastu
