— 52 —
õitses nagu roos ja oli kihelkonna, wõib ka olla kahe kolme kihelkonna neiudest kaugelt kõige ilusam. Ja siis punapõseline Georg, kes juba oma kaheteistkümnemas eluaastas klawerid mängis, nagu kuningas Taawet, ja wiiulit tõmbas nagu kuulus Paganini, ainult weidi pahemini. Ning kolmandamaks kümne aastane August, kes iga pingi pealt, iga tühja tõrre seest jutlust pidas nagu weikene superdent.
Kõige selle pärast: miks ei oleks köstri papa pidanud wagusaste ja rahuliste magama!
Ainult üks asi kippus wiimasel maja rahusse nagu wähest waenu warju heitma. Emand Marta nägi hea meelega, et kiriku-poe paksu kõhuga kaupmees Liisikesele läheneda püüdis. Emand Marta näitas seda lähenemist wäga toetawat, kuna ta aga Kasewere noort mõisakirjutajat sugugi hästi ei sallinud, kuna see oma ilusa tenori heale läbi, mida ta kiriku-kontsertides köstri isanda kooris kuulda laskis, papale wäga armsaks oli saanud. Praegu ei eksitanud see asi aga weel ei köstri papa ega mamma meelt nii palju, et nad öösel rahuliste magada ei oleks saanud. „Aeg annab head nõuu,“ mõtlesiwad mõlemad ning esiotsa ei tehtud midagi, mis armsa tütre saatust wägiwaldsele otsusele oleks tunginud. Oli ju Liisikene ka alles seitseteistkümmend aastat wana. Kuda lugu neiu enese südame ja selle soowidega oli, kes seda wõis õieti ütelda? Sarnaseid saladusi oskawad noored neiud kaua suure osawusega warjata, isegi isa ja ema uuriwate silmade eest. Kirikupoe kaupmees Jakob Tatar ei wõinud küll wististe mitte see mees olla, kes Liisikese noort südant tuksuma suudis panna. Seda oli tema terawatest wastustest näha, mida ta näotuma
