— 70 —
„Ma põletan oma loosi ära!“ hüüdis Marta.
„Mina omal ka!“ lisas Juhan juurde.
„Mitte nii üle kaela, sõbrad,“ maanitses õpetaja. „Sellest ei oleks mingit kasu. Ma annan head nõuu. Kinkige oma loosid waestele, ütleksin ma, kui meil waesid oleks, sest Kasewere rikas grahw kannab kõigi siinsete waeste eest hoolt. Kinkige —“
„Ma tean, mis ma teen,“ õiskas köstri-papa wahele. „Mull on kena mõte! Anname oma loosid saatuse hooleks! Mis sa arwad ema: ma kingin oma loosi — kirikupoe kaupmehele. Ma teda küll suuremat ei salli, näen ma aga, et ta minu loosiga wõidab, näen ma, et ta saadud rahaga nõnda ümber käib nagu auus ja helde inimene, näen ma, et suur õnn tema meelt ja südant parandab, siis pean ma seda taewa isa näpunäiteks ja tahtmiseks, ja kui meie plika wähegi rahul on, siis — siis, noh siis sündigu, mida sina nii wäga igatsed, ema!“
„Oh sa kelm,“ naeratas emand Marta rõõmsa näoga, „kas sa arwad, et ma aru ei saa? Hea ja lahkusega tahab ta mind sundida, et ma oma loosi — kirjutajale kingiksin. Noh, olgu peale! Päris hea meelega ma seda ei tee, aga üks heategu on teise wäärt! Olgu siis, minu loosi saab kirjutaja.“
Kui hundist räägid, siis ta tuleb. Emand Marta kõnewoolu takistuseks astus praegu Albert uksest sisse ja tahtis köstrirahwast enne reisu Jumalaga jätta.
„Jumalaga jätta?“ küsis köster imestades. „Kuhu te’ siis lähete, herra Weske?“
