Lehekülg:Kõtistamise kõrred Wilde 1888.djvu/73

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 71 —

„Linna,“ kostis Weske, „meie wana grahwi herra juurde, kes mind kutsus, ma ei tea mispärast, aga paariks kuuks pidada ma sinna jääma.“

„Ärge uskuge teda!“ hüüdis korraga Liisi wahele, kes praegu tuppa astus. „Ta waletab! Ta rändab Wene maale, tal on pruut Krimmis.“

„Ja,“ naeratas Weske, „ma olin walelik, aga ainult selle neiukese wastu siin, kellele ma nõnda kõnelesin. Mis otstarbeks ma seda tegin, ei tohi ma praegu weel mitte ilmutada. Ei, Liisikene, ma ei reisi mine Wenemaale! Pruut mul küll on, seda wõin ma nüüd küll ütelda, aga mitte Krimmis, waid siinsamas ligidal. Siin üsna lähedal elab ta ja sa tunned teda wäga hästi.“

„Aedniku Juuli,“ sosistas Liisi ehmatades ja pööris akna poole. Pisar weeres tal silmast.

„Ahaa, ma märkan, mis siin kell on löönud,“ ütles köster, tütre poole piiludes. „Noh, katsuge õnne ja olge pärast rahul. Mina ja ema oleme jälle ühes nõuus, kõik tüli ja pahandus on meie wahel lõppenud. Kui teil midagi kõnelda on, siis wõite edespidi julgeste meie mõlema ette astuda.“

Imestades waatas Liisi wanemate poole. Isa ja ema naerwad silmad tõendasiwad neid sõnu. Rõõmuhüüdega jooksis neiu wanemate rinnale.

„Isa, ema, nüüd olete jälle minu, nüüd olen ma jälle õnnelik,“ hüüdis ta.