— 105 —
mitte Abrami süles“, wõttis Luha Mart sõna, kui ta pudeli jälle korraks ringi lasknud käia. „Ma usun, sul ei olnud laudas lehmumullikastgi enam alles.“
„Wiisin täna laadele.“
„Nalja pärast wist mitte, ennem nälja pärast.“
„See on õige.“
„Loll inimene, kes nälga jääb,“ tähendas Kõwerkaela Juku, kelle muidu nii totter nägu wahel ka iseäralist kawalat terasust wõis awaldada. Ta pigistas teise silma kinni ja naeratas salalikult.
„Kuda nii — loll inimene?“
„Noh, ma arwasin aga nõnda — enamasti jääwad rumalad inimesed nii waeseks, et nälga kannatawad. Targad teewad teisiti.“
„Nagu sina?“ küsis Jaan.
Mart hakkas naerma.
„Ära sa arwa, Kõwerkael, et Jaan, meie kallis wäimees, sulle sõna wõlgu jääb,“ rääkis ta mahedasti. „Aga seda pean ka ütlema — Juku just kõige lollim poiss ikka ei ole. Ja mis ta rääkis, sellel on oma tuum
