— 106 —
sees, mõtle aga järele, poeg.“
„Mis nõuu te mulle siis õieti tahaksite anda, et ma targaks inimeseks saaksin ja hädast pääseksin?“ küsis Jaan sõbraliku pilkamisega.
„Nõuu, nõuu — kes teisele teab wõi tohib nõuu anda!“ wastas Mart isewärki naeratamisega. „Igaüks pidagu ise silmad lahti ja waadaku, kust talle midagi sülle wõib langeda. Inimene peab teenistust otsima.“
„Ja kui ta ei leia?“
Juku hirwitas. „Ei leia — miks ei leia!“
„Noh, kui ei leia, siis leia,“ rääkis Mart edasi. „Wahel ei leia, wahel leiab. Inimesel peab ka sõpru olema, ustawaid sõpru, ja õnne ka. Mõnele tuleb teenistus tuppa, aga ei oska wastu wõtta. Mõni peab ka paremaks näljakannikast närida kui tööd otsida wõi õnne wastu wõtta. Inimesed on ju nii mitmesugused… Aga mis meil sellega tegemist… Eks maitse nüüd ka meie pudelist, wäimees poeg!“
