— 110 —
„Sala-asi? Auus? Mis sina siis arwad! Muidugi auus… Aga ega sul igaühele pruugi nina pääle siduda, mis sa tead ja teed… Ja kahju sisse ei pea sa ka mitte jääma. Juku, sul on wähemad rahad — too siia!“
Kõwertael tõmbas westi-taskust silmapilk krabisewa paberi raha wälja, mis sinna nagu näis waruks pandud olema, ja wiskas Jaani ette.
„Siin on sulle esiotsa kolm rubla,“ kõneles Mart pool surutud häälega edasi, „kui otsas, anname weel… Mis sa siis nii wõõriti wahid, wäimees?“
„Mis eest mulle siis raha annate?“ küsis Jaan.
„Oota ikka, ära nii pääle tungi oma pärimistega… Muidu ma sulle juba raha ei anna — wõid julge olla, ega meiegi teda maast leia… See on paljas toidu- ja üüriraha meie — wõi minu hobuse eest, kes paariks päewaks sinu juurde korterisse ja kosti pääle jääb…“
„Mispärast?“ küsis Jaan terawalt.
