— 111 —
„Kurat wõtku sind oma pärimistega!“ hüüdis Kõwerkael pahaselt, „kas see sinu asi on? Wõta raha ja pea suu. Muidu —“
Karistaw pilk Luha Mardi silmast sundis Jukud sõna pooleli jätma.
„Sa küsid, mispärast?“ rääkis Mart ise edasi, „noh selle pärast, et mul praegu weel kindlat talli ei ole, kuhu nii hää hobuse wõiksin sisse panna… Aga ma näen, kolm rubla on moonarahaks liig wähe. Tõesti wähe. Heinad kallid, kaeru pead ka andma, — Kõwerkael, sul wist wa peenikest puru westi-taskus weel on, — lao weel wälja.“
Juku tõi weel kaks rubla nähtawale ja wiskas nad uhkesti Jaani ette laua pääle.
„Waata, wend, siin on wiis rublakest,“ seletas Mart suure libedusega; „ära nüüd aga arwa, et meie — et ma ruuna paariks kuuks wõi nädaliks sinu toita jätan. Mitte mõtetgi! Wõib olla homme, wahest ka ülehomme, kõige hiljem kolme päewa pärast wiin ta su tülist ära.“
