— 112 —
„Mis sa nüüd käänutad ja põikled, Mart,“ ütles Jaan, kes loost selgemini aru hakkas saama. „Ütle otsekohe wälja, et sina, wõi õigemini, teie mõlemad, hobust minu juurde peitu tahate panna… Ja kui teil see nõuu on, siis pole hobusega õige lugu. Ma poleks elu-ilmas wõinud arwata, Mart, et sina ka niisugust teenistust pead. Ma ei tea, mis ma pean ütlema!“
„Noh, wennas, kui sa asjast nii aru oled saanud — olgu pääle!“ wastas Mart, silmi maha lüües, pikkamisi, kus juures tal silmapilguks endine argtus näost paistis. Ta wahtis paar korda teraselt ema koiku poole; eideke oli juba magama uinunud, wähemast oliwad ta silmad kinni ja rind tõusis ja wajus nagu magajal. Siis kõneles Mart sosistades edasi: „Kui sa midagi märkad, siis pole pikemat juttu waja. Pista raha kalitsasse ja pea suu! Imeks panna pole minu üle midagi; mul on waesus ja nälg majas. Lusti pärast ei tee ma seda mitte. Ma arwan, et ka sina üks neist rumalatest
