Lehekülg:Külmale maale.djvu/116

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 114 —

Jaaniga kaubad ära tegema, siis on aega lorimiseks küllalt… Jaan, kallis sõber ja wend, nüüd tead, mis sul teada waja. Hobune on kaugelt, aga laadal, kus ta nahast kullisid tahtsime lüüa, tuli wäike äpardus. Meie olime siin pool tundmata sõbrad ruuna müütama pannud. Aga hädaoht tuli hoopis kaugemalt. Teised hääd sõbrad andsiwad märku, et ruuna kodu poolt mehi nähtud; wa’ Kohi-Kaarel teadis koguni puhuda, et ruuna endine peremees ise liikumas olla. Nõnda panime siis aegsasti putked…“

„Ja miks te siis just minu juurde tulite?“ küsis Jaan.

„Kas sa sest ise aru ei saa?“

„Mitte põrmugi.“

„Noh, selle pärast, et sa wa’ auus poiss oled,“ wastas Mart.

„See tähendab, et minu juurest hobust ei teata otsima tulla.“

„Nii neh!“

„Aga miks te’ arwasite, et ma teie plaaniga nõuusse heidan ja hobuse peitu wõtan?“