— 115 —
„Noh, mõtlesime, et sa nii loll ei ole, et wäikest teenistust põlgad.“
„Miks mitte?“
„Kurat, sa pärid ju kui poisikene! Istud sa siis nii külla otsas, et wiit wõi kümmet rubla ei oska tarwitada?“
„Teie mõtlesite siis, Jaan on waene näljakonn — ta wõtab teenistuse rõõmuga wastu?“
„Nüüd on sarwiline wäljas! Kas sina siis teisiti mõtled?“
„Hoopis teisiti, mehed!“ wastas Jaan korraga tõsiselt ja kõmisewal toonil, kuna ta sõrmedega rahad enesest kaugele eemale lükkas. „Wäljaotsa Jaan on waene kui kiriku-rott ja püsti näljas terwe perekonnaga, aga ta on siiamaani oma näpud igast wargusest puhtad hoidnud, on alati auus mees olnud ja tahab selleks ka edespidi jääda… Pistke oma rahad aga jälle taskusse, jätke suud kulutamata ja katsuge, et oma ruunaga warsti minema saate… Räägime parem kohe teist juttu, wõi, mis weel õigem, pange aegsasti minema, enne kui walge wälja tuleb, — see on teile endale kõige kasulikum.“
