— 125 —
teadis süütad olewat, miks ta siis maja ei lasknud wagusasti läbi otsida, nagu seda kõik teised saunikud teewad?
„Kes meid siia juhatas? Meil pole juhatajaid waja“, ütles urjadnik. „Meie lähme, kuhu me ise hääks arwame minna. Meie pole ühegi hinge käest nõuu küsinud.“
„Ja teie arwasite siis hääks minu poole tulla!“ hüüdis Jaan. „Ja Andres, sina — sina tuled ka minu juurde — wargust otsima! Kas sa mind siis ei tunne? Ma olen sind lapse põlwest saadik teeninud — olen ma sul nööpnõela warastanud? Sina tuled siia mind wargaks tegema — sina —“
Wirgu Andrese rahu oli kõikumata. „Armas poeg“, ütles ta manitsewalt ja waga pehmusega, „minu rõõm oleks ju suur, kui su hing puhas on, aga sa teed ennast ise kahtlaseks oma upsaka hooplemisega. Sa ei saa asjast arugi. Meist pole ju keegi öelnud, et sa waras oled. Meie tuleme ainult sinu elumaja läbi waatama — muud midagi.“
