Lehekülg:Külmale maale.djvu/126

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 124 —

Jaan oli tükk aega keeletu. Weri tungis tal kuumalt palge, siis nõrgus ta niisama ruttu alla ja mees oli niisama walge kui lumi ta jalge ees.

„Minult tulete wargust otsima? Minult?“ kordas ta, paigast liikumata.

„Taga hullem, miks siis sinult ei wõi wargust tulla otsima?“ küsis Andres Wadi; ta tahtis weel midagi juurde lisada, aga Jaan karjus kui pöörane wahele:

„Kes teid juhatas siia? Kes julges öelda, et siit wargust on leida? Kes oli see häbemata lurjus, kes mind nõnda tohtis teotada? Ütelge mulle seda ja ma tahan ta keele suust wälja kiskuda, ta pää puruks lüüa!…“

Ta oli wiha pärast pool meeletu. Waht seisis tal suu ääres ja silmad tungisiwad haukudest wälja.

Ametnikud waatasiwad üheteise otsa. Nähtawalt oliwad nad kahe-wahel, kas inimene tõesti nii osawasti kommetit oskab mängida. Ja kommetimäng pidi see ülewoolaw, wahutaw wiha olema, ainult silmakirjaks, sest kui poiss ennast ja enda omakseid