— 137 —
„Mis ta mulle siis wõib teha?“ ütles ta mõtlewal waatel. „Ta on jumalakartlik mees — ega ta mind surnuks ikka tohi lüüa. Noomimistega aga olen harjunud.“ Ja Anni naeratas jälle.
„Sa ütlesid isale, et tal käsku ei olla minu sauna läbi otsida. Kust sa seda teadsid?“
„Ma kuulsin, mis urjädnik talle ütles. Aga isal oli nõuu juba ammu walmis, ja ta kinnitas oma sõna pääle, et siit midagi leida olla; ta olewat seda ja teist märganud, olla jälgesid leidnud, ja ei tea, mis weel. Ta seletas ära, kuda ajawiitmine teiste saunade otsimisega seda kahju wõib tuua, et sa warguse ehk mujale saad toimetada. Urjadnik andis wiimaks järele ja nad tuliwad kõige päält siia.“
„Sinu isa ütles aga, et nad teistes saunades juba enne seda olla käinud.“
„See pole tõsi; sel puhul olid sina esimene… Aga õigust öelda — kas tead, mispärast ma isa järel õieti siia jooksin? Ma kartsin sinu
