— 138 —
eest. Mul oli hirm, et sa nendega tülisse lähed, neile wastu hakkad ja oma wihas ei tea mis weel teed. Ma tean ju, kui terawad sõnad mu isal on, kuda ta inimest oskab haawata ja äritada. Ja et sa auus mees oled — mu hirm oli tõesti suur! Selle pärast jooksin siia. Tahtsin isa kartlikuks teha ja tuletasin talle kreisi-ülema käsku meelde. Jumalale tänu, et kõik õnnelikult möödas on… Ära siis nii kurwasta — sinu auu ei saanud nad ju ära wiia.“
„Minu auu ei saanud ära wiia?“ kordas Jaan, aineti maha wahtides. „Wõib olla. Aga midagi wiisiwad nad ometi ära. Ma ei tea, mis see on, aga ma tunnen, nad wiisiwad midagi ära“…
Ta käsi kiskus rusikasse ja pilgus, mille ta nüüd suitsenud aknakesest wälja üle walge särawa lume lagendiku saatis, õhkus ja põles ja kustus midagi…
