— 142 —
teistele kaasa läinud. Wõib aga ka wiimaks wälja tulla, et ta ilmasüüta on — niisugused asjad on wahel imelikud. Jaanil oli tõesti raske uskuda, et Joosti Hindrek waras wõiks olla. Aga tal ei olnud püsi asja üle lähemalt järele mõtelda. Tal oli iseenese piinaga küllalt tegemist.
Aga weel rohkem uudist teadis jutukas naabrinaene westa. Wirgul olnud eila õhtul kole riid isa ja noorema tütre wahel. Ei teata õieti, mis asja pärast, Andres wiinud tütre üksikusse kambrisse ja noominud teda kaua tasase häälega ja teda kuuldud palwetawat. Korraga hakanud hirmsasti kärkima. Ta karjunud kui lõwi. Tütar jooksta wargapoisile järele, kelmile, taskulõikajale, hukka läinud kuradi-jüngrile, ja siis andnud tütrele õige ropud nimed. Anni öelnud mõne sõna wastu — sääl käinud pliks ja plaks, nii et kamber kajanud…
Jaan lõi näost walgeks. „Ja siis?“ küsis ta.
