— 143 —
„Mis siis muud weel? “ wadistas naene edasi. „Andres lubanud tütre kambrinurka ahelasse panna, kui ta meelt ei paranda… Anni aga olnud wagane, nagu poleks midagi juhtunud. Ta astunud tulipunaste, õhetawate põskedega kambrist wälja, ja mitte pisara-piiska ei ole ta nutnud. Muud kui silmad olnud suured nagu haigel. Wahtinud ühe ja teise otsa ja ei ole tükk aega midagi märganud. Isa öelnud weel: „„Sinu sees walitseb kurat ise, aga ma ajan ta wälja!““ Seda öelnud ta selle pärast, et tütrel nii kõwa süda on, et enam nuttagi ei suuda ega ennast isa ja Jumala ees alandada, sest ta pole tahtnud isaga kambris palwetada, ei temalt andeks paluda ega meelt parandada.“
Jaan tõusis istmelt kähku üles, pani kuue selga ja mütsi pähe ning tõttas saunast wälja. Ta meelest oli, kui lämmataks teda ta rinnal lasuw koorm ära. Ta oimud tuksusiwad palawikul, ta silmade ees wirwendas ja kõikus kõik, nagu pööraks
